Nii palju on läinud aega mööda sellest, kui kõndisin pea
iga päev sinu kauge kodu poole.
Need jalutuskäigud
on mul siiamaani meeles,
need hilised ja omamoodi
ohtlikud kõndimised.
Ent ühel hetkel lõppes
see kõik,
sa hakkasid vältima minuga kohtumisi
ja nii ei püüdnud ka mina
enam sinuga kokku saada.
Möödus aastaid ja unustasin su,
kuid nüüd äkki
soovid sa mind jälle näha.

Sügis tume, vihm
teinud märjaks maa,
hele vihmakeep teeks
rõõmu mul, kaitseks saju eest.

Nüüd ma ootan sind,
ootan sind nii kaua kui ma saan,
nii kaua ma
ei oodanud ole ühtki meest.

Kuigi sind ma pole kaua näind,
mulle meenub sinu kõnnak
ja sirge rüht.

Kui sa arvad, et sa oled
minu unistus,
siis arvan ma, et peaksid teadma,
mul on elu uus.

Olnu jäägu olnuks, arvan,
jäägu mälestus,
sest milleks taastada see ammu
lõppend armastus.

Näen, et tuled sa
suure vihma seest,
rõõmus olek sul,
mida mäletan, on justkui kadunud.

Võtad kiiruga omal päevinäinud
prillid eest,
sinu ilus rüht näib olevat
justkui vajunud.

Tunnen, et ma ei soovi siin
enam viivugi olla ja
jooksengi juba,
sest

Kui sa arvad, et sa oled...

Olnu jäägu olnuks, arvan...

Tunnen, et ma ei soovi siin...

Kui sa arvad, et sa oled...

Olnu jäägu olnuks, arvan...